Tajusid on kõige parem ülesmärkida vahetult pärast ravitsemist. Hiljem kipuvad need ununema.
Kui Reikitan, siis olenevalt patsiendi terviseseisundist saan ka erinevaid tajusid. Enamikel juhtudel tunnen kätes soojatunnet. Soojatunne on märk sellest, et patsient on terve või on haigus väga nõrk või lühiajaline. Kui soojus kätes muutub kuumuseks, siis on tegu juba veidi tugevama tõrkega. Mõnel juhul tajun soojust kogu ülakehaga.
Kord reikitasin inimest, kellel on probleem kopsudega. Pannes käed ta rinnale tundsin sooja asemel hoopis külma, ka tema tundis, et ühe hetkega muutusid minu käed jahedaks. Külmatunne tähendab seda, et tegu on pikaajalise probleemiga, mille lahendamine võib kesta mitmeid seansse. Tundsin, et energial, mis mu kätest läbivoolas ei olnud mingit suuremat mõju. Piltlikult öeldes oli mul tunne, et valan tassitäie vett ülisuurde tühja anumasse. Ning anum sellest tassist veest küll täis ei saa. Seega ütlesin talle, et temal tuleb veel minujuures käia kui tahab terveks saada.
Patsiendil, kellel on mingi protees vms, siis taju on samuti teistsugune kui muidu. Võib isegi proteesi kuju tunda mingilmääral. See on samuti külm või veidi pitsitav tunne kätes.
Kui patsient on täiesti terve, siis on tajud väiksemad. Tunnen võibolla õrna soojust vaid kätes. Võib ka tulla taju, et siit enam edasi ei lähe. Seda tunnen ka siis, kui reikitatud kehaosa on terveks saamas või lihtsalt energiat ei vaja.
Lähtudes targast energiast suunan ka käed selle järele. Tark energia juhib käed õigele- kõige enam energiat vajavale kohale inimkehal. Seega ei ole vaja isegi täpsemalt teada, mis patsiendil viga on.